Süütame koduaknal küünlad !

Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa pöördumine märtsiküüditamise 71. aastapäeval

Hea eesti rahvas!

Tänasel erakordselt kurval päeval süütame küünlad tuhandete märtsiküüditatute mälestuseks.

Täpselt 71 aastat tagasi, kaunil reedesel talvehommikul algas Eestis Kremli poolt paika pandud suuroperatsioon Priboi, Murdlaine. Okupatsioonirežiim oli otsustanud väikerahvad metoodiliselt hävitada. Eestist käis üle neli küüditamislainet, neist rängimaid just märtsis 1949.

23 000 eestlast viidi ära oma kodudest. Nad topiti loomavagunitesse ja algas sõit ida poole, Siberi suunas. Noorim küüditatu oli alles 3-päevane vastsündinu ja vanim – 95-aastane vanamemm. Kodumaale jäi maha 900 000 leinast räsitud eestlast. Alla miljoni.

Vagunite väikestest õhuavadest oli näha raagus puid ja põõsaid, millel askeldasid tihased. Kuid inimesed vagunites ei suutnud esimeste kevadmärkide üle rõõmustada. Nende näod olid nukrad ja silmis hirm. Mitte keegi ei teadnud, mis neid ees ootab.

25. märtsil 1949 ja ka järgnevatel päevadel olid eestlased ja Eesti rahvas üksinda oma kurbuses, nagu ka samal ajal küüditatud lätlased ja leedulased. Hingevalu vaevas meid kõiki – nii noori kui vanu, nii rongile minejaid kui mahajääjaid. Ees ootas suur teadmatus.

Tegelikkuses tähendas see paljudele nälga ja surma. Osadele saatuse abil siiski ka tagasipöördumist. Kodusolijatele – lõputuna näivat ootamist ja hirmu kommunistliku sunnirežiimi all.

25. märts on igal aastal päev, mil me meenutame oma ajalugu ja eesti rahvaga toimunut. Me tunneme kaasa kõigile, kes pidid tundma valu nendel traagilistel päevadel ja pikkadel kannatuste-aastatel. Neid ligimesi oli liiga palju. Neil kellelgi ei olnud süüd.

Armsad inimesed!

Meie kohustus on rääkida toimunust ka siis, kui seisame silmitsi sootuks teistsuguste kriisidega – nagu täna. Me ei tohi ega saa minevikus toimunud kuritegusid unustada.

Ma kutsun kõiki süütama oma koduaknal küünla ja langetama pea. Me mälestame ega lase ajalool korduda!

Olge terved!